šåōåšąņū šåōåšąņū
Äīģīé
Äīģīé
šåōåšąņū
Ļīčńź
šåōåšąņū
Āīéņč
šåōåšąņū
Źīķņąźņū
šåōåšąņū Äīįąāčņü ā čēįšąķķīå
šåōåšąņū Ńäåėąņü ńņąšņīāīé
šåōåšąņū šåōåšąņū šåōåšąņū šåōåšąņū
šåōåšąņū
ĮĪĖÜŲĄß ĖÅĶČĶĆŠĄÄŃŹĄß ĮČĮĖČĪŅÅŹĄ
šåōåšąņū
 
ĢÅĶŽ
šåōåšąņū Åäčķūé šūķīź šåōåšąņū

ĮĪĖÜŲĄß ĖÅĶČĶĆŠĄÄŃŹĄß ĮČĮĖČĪŅÅŹĄ - ŠÅŌÅŠĄŅŪ - Åäčķūé šūķīź

Åäčķūé šūķīź

TALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL

SOTSIAAL TEADUSKOND

HALDUSJUHTIMISE ERIALA

HJV-21 KURSUS

Anton Võlitok

Andrei Krek

Ruslan Furman

Aleksandr Bilõk

Ühtne turg

Euroopa Integratsiooni Põhikursuse uurimistöö

Lektor: Keit Kasemets

Tallinn 1999

Sissejuhatus. 3

Uksikisiku liikumisvabadus. 4

Elu- ja töökoha valik. 4

Kompaniide konkurentsivõime tõus. 5

Regionaalne koostöö. 5

Isikute vabaliikumine. 6

Kaupade vaba liikumise kindlustamine. 6

Teenuste liikumisvabadus. 7

Kapitali vaba liikumine. 7

Tarbijakaitse. 8

Kultuuripärandi kaitse. 8

Ühtse turu juhtimine. 8

Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset

konkurentsipoliitikat? 9

Keskonnakaitse. 10

Ühtsest turust ühtse valuutani. 10

Kokkuvõtte. 12

LISA 13

Sissejuhatus.

Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja väikesed, üle kogu

Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest turust. Sisepiirideta Euroopa

Liit, mis sündis aastal 1993, on nüüdseks muutunud oma kodanike jaoks

igapäevaelu lahutamatuks koostiksosaks. Firmad on leidnud enestele uued

turud, asutanud transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning oma tootmise

struktuuri ümber korraldanud, et ära kasutada korraga 370 miljoni tarbijani

kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed on võitnud kahel viisil.

Ühelt poolt naudivad nad lisandunud liikumisvabadust, mis lubab neil teha

sisseotse, töötada ja elada mistahes Euroopa Liidu riigis. Teisalt, isegi

kui nad elukoha ei vaheta, on neile kui tarbijaile soodus ühtse turuga

kaasnev suurem kaupade ja teenuste valik ning hinnakonkurents. Neile

saavutustele vaatamata nõuab ühtse turu tugevdamine ning vastava idee

lõpuleviimine siiski jätkuvaid jõupingutusi. Kaubad, teenused ja kapital

liiguvad küll juba vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse ikka veel

isikukontrolli. Probleem seisneb vajaduses ühitada isikute liikumisvabadus

nõudega saavutada kontroll rahvusvahelise kuritegevuse üle ning ohjeldada

illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis ühelt poolt Brüsselis asuva

Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt liikmesriikide valitsuste koostööd,

kindlustamaks ühtse turu reeglite korrektset koostööd järgmist (mis praegu

pole veel sugugi üldine) ning vältimaks kaubandusele uute de facto tõkete

püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade läbi. Ühtse turu loomine

oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle ettevõtmise käigushoidmine kujutab

endast pidevalt väljakutset.

Ühtse turu loomine Euroopas on tõenäoliselt suurim

majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on ette võetud. Seitsme aasta

jooksul on Euroopa Liit ning selle liikmeriigid transformeerinud 12

eraldiseisvat riiklikku turgu üheks üksuseks. Selle hiiglasliku ülesande

lahendamisega, millega alustati aastal 1985, jõüuti põhijoontes lõpule 1.

jaanuariks 1995. Sealtpeale on ühtse turu eelised laienenud Euroopa Liidu

uutele liikmetele, kes ühenesid liiduga 1995. aastal. Ühtse turu saavutused

vajavad kaitset ning edasiarendamist. Selle ülesande raskust ei tohiks

alahinnata. Ühtne turg kujutab endast vältimatut eeldust sellele, et

teostuks järgmine aste Euroopa Liidu integratsioonis, ja nimelt üleminek

majandus- ja valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne turg Euroopale

võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest.

Ühtse turu eesmärk on integreerida liikmesriikide majandused, mis ei

tähenda, et taotletaks rahvuslike erinevuste kõrvaldamist keele, kultuuri,

identiteedi või traditsioonide valdkonnas. Pigem vastupidi, ühtne turg

põhineb sellel, et liikmesriigid tunnustavad üksteise reegleid. Samuti

lähtub ühtne turg subsidaarsuse põhimõttest, mille järgi otsused võetakse

vastu tasemel, mis on tavakodanikule võimalikult lähedalt.

Ühtse turu loomine oli keerukas protsess, mis nõudis üksikasjalike

seaduste vastuvõtmist äärmiselt mitmekeistes valdkondades, eesmärgiga

vabaneda riikidevahelistest füüsilistest, tehnilistest rahanduslikest

tõketest.

Uksikisiku liikumisvabadus.

Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli ühtse turu sisepiiridel tunduvalt

vähendatud. Isikukontroll on veel säilinud meresadamates ning

lennujaamades, kuid eesmärgiks on seegi ära jätta. Piirikontrolli

lõpetamisega kaasnes piirangute kõrvaldamine kaupade koguselt, mida

reisijaid võivad osta mistahes teises Euroopa Liidu riigis ning tuua oma

kodumaale, tingimusel, et ostetud kaup on määratud isiklikuks tarbimiseks.

Maksud nendelt kaupadelt makstakse tavalises korras neis riikides, kus

nad ostetakse. Reisijad võivad seetõttu kõige enam nende kaupade puhul,

mille hind või millelt võetavad maksud riigiti enim erinevad.

Lisaks maksuvabadusele ostudele võivad isikud, kes liikmesriikide vahel

reisivad õhu teel või meritsi, ikka veel nautida tollivabu oste, kuigi

ranged võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames enam kehtima.

Soodustused jäävad siiski jõosse aastani 1999 ning kuni selle tähtajani

alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete piirangutele.

Elu- ja töökoha valik.

Ühtne turg kujutab endast palju enamat kui vaba reisimist ja soodsate

hindade jahumist. Üks ühtse turu aluspõhimnõtteid on, et töölistel,

üksikettevõtjail ja ametit õppivail isikuil on vabadus valida elu- ja

töökoha teises liikmesriigis, ilma et nad seeläbi kaotaksid õiguse töötu

abirahale oma kodumaal.

Ühtses turus on kehtestatud terve rida direktiive, mis tagavad

töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse tasemele.

Tervishoid ja töökaitse on valdkonnad, kus ühtne turg on sotsiaalsest

aspektist vaadatuna teinud suurimaid edusamme. 1993. aasta alguses jõustus

Euroopa Liidu üldine direktiiv, mis kehtestab põhimõtete kogumi tööliste

turvalisuse ja töökaitse alal. Samuti on vastu võetud spetsiifilisemaid

direktiive tööaja pikkuse, seadmete kasutuse ning kaitseriietuse suhtes.

Ühtse turu pädevuses ei ole mitte kõik sotsiaal- ning tööjõulaste

seaduste aspektid. Seadused, mis reguleerivad töölevõtmist ja vallandamist

ning ametiühingute tegevust, kuuluvad liikmasriikide valitsuste, mitte

Euroopa Liidu võimkonda.

Üldprintsiip, mille järgi iga liikmesriigi kodanikul on õigus elada

mistahes teises liikmesriigis, on nüüdseks fikseeritud Euroopa Ühenduse

lepingu peatükis, mis käsitleb liidu kodakonsust. Lisaks annab leping

teises liikmesriigis elavatele alalistele elanikele õiguse valida ning olla

valitud nii kohalikel kui Euroopa Liidu valimistel asukohamaa kodanikega

võrdsetel alustel.

Vabadus reisida ja oma äriasju ajada üle ogu Euroopa niisama lihtsalt

kui omaenese kodumaal on Euroopa Liidu kodanikul jaoks võimsaim sümbol

tähistamaks ühtset turgu ja Euroopa Liidu ennast.

Kompaniide konkurentsivõime tõus.

Ühtne turg tõustab Euroopa firmade konkurentsivõimet seeläbi, et on

loonud suurima turu industrialiseeritud maailmas. Eesmärk on anda anda

firmadele võimalus suuremateks toodangu seeriateks, kindlustada neile

suurtootmise eelised, lihtsustatud standardid ja ligipääs teiste Euroopa

Ühenduse maade poolt pakutavatele riiklikele lepingutele. Kõik see

võimaldab firmadel omahinda alandada, mis omakorda viib hindade langusele

euroopa tarbija jaoks.

Regionaalne koostöö.

Programm LACE (ühendamine, abi ja koostöö Euroopa piirialade jaoks), mis

sündis 1990. aastal, on Euroopa Piirialade Assotsiatsiooni nõupidamiste

uuemaid tulemusi.

Programm, mis on avatud kõigile Euroopa piirialadele, seisneb eeskätt

nende regioonide kohta käiva teabe ja kogemuste vahetamises. Programm

hõlmab tervet rida valdkondi- tehnilist abi (ruumide ja varustuse

seotamine), sidemete võrgu tekke soodustamist piirialade vahel (mis võiks

tulemuseks anda ühiseid turu- uuringuprogramme ning ühisostulepinguid) ning

teabelevituse ning reklaami edendamist (piirialade ettevõtete ühised

turustus- ja reklaamistrateegiad). Senised meetmed võtab kokku vastava

andmepanga loomine.

Isikute vabaliikumine.

Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on lõplikult

ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema liikmesriigid

on enestele võtnud vääramatu kohustuse kõrvaldada kõik piirikontrillid

isikute üle, kes ületavad piiri kahe liikmesriigi vahel. Isikutõendavate

dokumentide kontrolli mahtu on juba praeguseks vähendatud, aga selle

täielik ärajatmine on osutunud raskeks.

Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust lahtiste piiride ja

liikumisvabaduse vastu, kui selle eest makstav hind tähendab mobiilsemaid

kurjategejaid ja seega turvalisuse vähenemist ning ühtlasi piiramatut

immigratsiooni.

Selleks, et anda kodanikele täielik liikumisvabadus, tagades neile

samaegselt turvalisuse ja kaitse, on tarvis võtta mitmeid meetmeid.

Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös välja

töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja tõhusaks tööks

kuritegevuse tõkestamisel, rakendades sealhulgas vajadusel juhukontrolli

riigipiire.

Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees eeldab, et sisemiste

piirikontrollide kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem järelvalve liidu

välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui isikud väljaspoolt

Euroopa Liitu on kord juba jõudnud liidu territooriomile, naudivad nad

samasugust liikumisvabadust kui liidu kodanikud. Seetõttu peab igal

liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada teiste liikmesriikide poolt

välispiiridel teostatud kontrolli tõhusust ning vastavust kooskõlastatud

nõudmistele.

Kaupade vaba liikumise kindlustamine.

Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt oli tõenäoliselt ühtse

turu programmi dramaatilisemad saavutusi. Samal ajal on see valdkond, kus

saavutatu näib olevat kõige suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted üle

kogu Euroopa möönivad piirikontrillide kõrvaldamise arvelt saadud tulu,

võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud paberitöö, mis nüüdsest langeb

nende endi õlgadele, vähemalt osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.

Briti Tööstusharude Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud

ülevaateuurimuse kohaselt kehtib eelöeldu iseäranis käibemaksu kogumise

alal. Otsus lõpetada piiriületuspunktides kontroll eksporditavetelt

kaupadelt käibemaksu maksmise üle on tunduvalt kiirendanud kaupade

liikumist, samas tuleb nüüd ettevõtetel enestel esitada vastav

dokumentatsioon omaenese maa riiklikele käibemaksu koguvatele

ametkondadele.

Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani

kogusid tolliametnikud piiril, peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt,

lähtudes nende käibest. Seejuures võivad aga nimetatud nõudmise poolt

ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud Euroopa Liidu piires riigiti

oluliselt erineda.

Teenuste liikumisvabadus.

Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis Euroopa Liidu

maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatähtsusest edenes kompaniide

vabadus müa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades esialgu aeglaselt.

Näiteks finantsteenuste alal jõuti ühtse turu poolt määratud tähtajaks

1.jaanuar 1993 täieliku liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste

osas. Kindlustusteenuste alal tekkis ühtne turg 1.juuliks 1994 ning

samasugune direktiiv investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jõustub

alles 1.jaanuarist 1996.

1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmärgiks

on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav miinimumkaitse

rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise Krediidi-

ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus tuhanded väikehoiustajad

üle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on hoiustajatele sellistes

olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses.

Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa

Liit on ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivõimelise

kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu huvides kui ka

seepärast, et kaugside kujutab endast üht olulisemat osa kaasaegse

majanduse infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja tõhusad

kaugsideteenused on keskse tähendusega tööristad paljudele teistele

majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini.

Kapitali vaba liikumine.

Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene,

mida õnnestus ellu viia.

Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse kontrolli kapitali

liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on järgnenud terve rida

direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Üks

oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas

maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani takistanud

eriarvamused liikmesriikid vahel.

Tarbijakaitse.

Tänapäeval on tootjail ja müüjail lubatud turustada üksnes selliseid

kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad. See kehtib mitte

üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste toodete puhul nagu

näiteks mitmesugused ohtlikud ained. Väga täpsed reeglid nõuavad, et

toodete märgistustel oleks selgelt väljendatud riski olemus ning toodud

kasutamisjuhised. Näiteks annavad laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid,

lahustid, värvid jne. Rakendatavad seitse sümbolit vahetult visuaalselt

edasi sõnumi ohu laadist ( plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.).

Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel. Sellest allpool

vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid, kes

teostavad igapäevast kontrolli tootmis- ning müümispaikades. Peaks aga

ohtlik toode siiski läbi võrgu lipsama, peatab selle edasise liikumise

ühenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse süsteem. Liikmesriik, kes kõrvaldab

turult toote, mis kujutab endast vahetut ohtu tarbijale, olgu see siis

toidu- või tööstuskaup, peab sellest viibimata teatama Euroopa Komisjonile,

mis seejärel alarmeerib teisi liikmesriike mõne tunni jooksul, nii et

viimastel on võimalik otsekohe vajalikud meetmed võtta.

Kultuuripärandi kaitse.

Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et liikmesriigid

võivad keelustada või piirata “kunstilise, ajaloolise või arheologilise

väärtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda õigust ühtse turu loomine ei

kõrvaldanud ja tollikontrolli kaotamine sisepiiridel pole jätnud

kunstiteoseid ilma tõhusast kaitsest, mida nüüd korraldatakse ühenduse

tasandil. Nii näiteks võidakse alates 1993. Aastast mõnede kategooriate

puhul nimetatud kaupadest nõuda nende väljaviimiseks Euroopa Liidu

piiridest eelnevat luba. See luba, mille väljastab tolliteenistus riigis,

kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub, omab kehtivust kõigis Euroopa

Liidu riikides. Peale selle, kultuurikaubad, mis ebaseaduslikult asuvad

mõnes liikmesriigis, tuleb teatud tingimustel tagastada liikmesriigile,

kust nad algselt pärinevad.

Ühtse turu juhtimine.

Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need

võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis püstitatakse nõudmised ja

eesmärgid, mida peavad respekteerima kõik liikmesriigid.

Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise eest, on olulisimaks

ülesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid korrektselt

transponeeritaks ning täide viidaks. Ebaõige või ebatäielik

transponeerimine või koguni transponeerimise puudumine ning ebapiisavad

täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et Euroopa õigust rakendatakse

erinevate liikmesriikide valitsuste poolt erinevalt. Sellest omakorda v-

ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade ja teenuste voole

liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on täpselt vastupidine ühtse

turu poolt taotletavale.

Kindlustada, et direktiivid tõepoolest transponeeritakse riiklikeks

seadusteks, on muidugi eeskätt liikmesriikide valitsuste õlesanne. Aga

Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada, et liikmesmaad täidaksid

neile Euroopa õiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon peab seega teostama

järelvalvet transponeerimismeetmete üle, kontrollimaks, et neid meetmeid

tõepoolest võetakse ning et nad vastavad ig direktiivi nõudmistele.

Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset

konkurentsipoliitikat?

Ühtsel turul on kõkide liikmesriikide ettevõtetel õigus kõigis

liikmesriikides müüa oma tooteid, osta vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning

laiendada oma tegevust otseinvesteeringute teel.

Euroopa Liidus on volitusedära jagatud liidu enese ja liikmesriikide

vahel selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis olemuslikult vajavad

käitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid teostavad oma võimu neil,

kaugelt arvukamail, juhtudel, kus rahuldav lahendus on kergemini leitav

liikmesriigi tasandil.

Hea näide sellise tööjaotuse kohta on 1989. Aastal vastu võetud

ettevõtete ühinemist reguleeriv määrus: selles eristatakse suuri, kogu

ühendust puudutavaid ühinemisi, mille ühe teostab kontrolli Euroopa

Komisjon, ja ühinemisi, millel on üksnes siseriiklik mõju ning mille puhul

järelvalve on jäetud vastava riigi pädevusse. Kirjeldatud

tööjaotusprintsiip ei piirdu ühinemistega, vaid kehtib ühtse turu

konkurentsipoliitika kohta tervikuna.

Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida nad ostavad, on tänapäeval

aina sagedamini pärit teistest liikmesriikidest. Tulemuseks on suurem

kaupade valik ning ühtlasi ettevõtete järjest kahanevad võimalused ära

kasutada suuri hinnaerinavusi riikide vahel. Konkurents on üha enam hakanud

ületama riigipiire.

Keskonnakaitse.

Ühtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei ole omavahel olemuslikult

vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda täiendavalt teineteist. Juba

Ühtse Euroopa Akt 1987. Aastast deklareeris, et ühtse turu programmi lõplik

elluviimine on muuhulgas põhilisi vahendeid saavutamaks püsikindlat,

inflatsioonivaba ning samas keskkonnasõbralikku majaduskasvu. Varasemat

rõhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna allkäigu arvel on asendamas uus

lähenemisviis, mille kohaselt konkurents ja tõhusus loovad aluse

püsikindlale pikaajalisele majandusarengule niihästi Euroopa Liidu siseselt

kui ka rahvusvahelises ulatuses.

Euroopa Liidu viies keskkonnakaitsealaste abinõude plaan näeb ette

töötada välja integreeritud lähenemisviis, tagamaks tõhusaimate meetodite

rakendamine taotlustes leida püsikindlam tee majandus- ja sotsiaalarenguks.

See on oluline mitte üksnes keskkonnakaitse seisukohalt, vaid ka ühtse turu

enese eduks pikemaajalises perspektiivis. Ühtsel turul on võimatu olla

elujõuline ilma püsikindlate tööstus-, energia-, transpordi- ja

turismipoliitikateta, need aga omakorda saavad põhineda ainult tervel.

Elukeskkonnal.

Paljud keskkonnakaitseküsimused, nagu näitekss kliimamuutused,

happevihmad ja kontroll heitmete üle ületavad riigipiire ning neid saab

lahendada ainult ettevõtete ja majandussektorite koostöös, tarvitades

erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba seetõttu on nende küsimuste

lahendamine kergeim ühtse turu raames.

Ühtsest turust ühtse valuutani.

1.jaanuaril 1999 võtsid 11 Euroopa liikmesriiki kasutusele ühise raha-

euro. Rahvusvaluutad kaovad järkjärgult käibelt ning nende asemele tuleb

rahaühik, mille kehtivispiirkond haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu poole

Euroopa rahvustikust. Euro on rahvusvaheliste rahaturgude üks juhtivaid

vääringuid.

o Majandus- ja rahaliidu kuuluvad riigid.

Vastavalt Euroopa Ülemkogu otsusele 1.juulist 1998 alustasid Euroopa

Liidu majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary Union- EMU) kolmandat

faasi ehk ühisraha kasutuselevõttu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia,

Hispaania, Portugal, Iirimaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria ja

Soome.

o EMS ja ERM.

1978.aastal otsustas Euroopa Üülemkogu käivitada uue rahaliidu

programmi, mille nimeks sai Euroopa Rahasüsteem (Europen Mmonetary System-

EMS). Selle osana käivitus 1979 aastal valuutkoridor, Vahetuskursi

Mehhanismi (Exchange-Rate Mechanism- ERM) nime all.

o EMU programm käivitub.

Vastupidiselt Warneri plaani (selle plaani põhjal käivitas Euroopa

Ühendust 1972.aastal esimese Euroopa riikide valuutakoridori. Baasvaluutaks

oli USA dollar, millega ülejäänud ühenduse valuutad seoti kindla kursi

põhjal.) oli ERMi käivitamine edukas. See andis Euroopa Ühendusele julgust

arendada rahaliidu loomise plaani edasi. 1986 aastal sõlmitud Ühtse Euroopa

Aktiga kuulutati majandus- ja rahaliidu programm üheks Euroopa Ühenduste

poliitiliseks prioriteediks. 1989 aastal esitas tollane Euroopa Komisjoni

president Jacques Delors plaani, mis nägi ette juba konkreetse tegevuskava

rahaliidu käivitamiseks. Samal aastal kinnitas Euroopa Ülemkogu selle

plaani oma konverentsi Madriidis. Fikseeriti rahaliidu ettevalmistavad

etapid:

1.etapp oli aastatel 1990-1993. Selle käigus tugevdati ERMi süsteemi

ning kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale

liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.

2.etapp oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas tegevust Euroopa

Rahainstituut (EMI). EMI ülesandeks sai EMU kolmanda etappi

ettevalmistamine, mis peamiselt tähendas hooletsemist selle eest, et

Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduslikud näitajad vastaksid

konvergentsikriteeriumidele. 1997 aasta Amsterdami lepinguga leppisid

Euroopa Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei “pehmendata”,

st EMU aluseks jäi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa

Ülemkogu kinnitas 1998.aastal need riigid, mis pääsesid EMU kolmandasse

etappi ning külmutas nende valuutade kursid ECUga.

3.etapp algas 1.jaanuaril 1999. Üheteistkümnes EMU riigis hakkas

elektroonilisel kujul kehtima ühine arveldusühik euro, mis asendas ECU.

1.jaanuaril 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend. Rahvusvaluutad kaovad

käibelt. EMI asemel alustas 1999.aastal tööd Euroopa Keskpank (European

Central Bank- ECB) ja Euroopa Keskpankade Süsteem (European systems of

Central Banks- ESCB).

o Euro.

1995.aastal otsustas Euroopa Ülemkogu, et Euroopa Liidu ühisraha hakkab

kandma nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkõige kolm põhjust:

-“euro” sümboliseerib Euroopa identiteeti;

-“euro” on lühike ja suurepärane nimetus rahale, mida hakkavad kasutema

keeleliselt väga erinevad rahvad;

-“euro” tähendus on kõigis keeltes sama. Selle nimetuse kasutamist ei

takista ajaloolis-poliitilised traditsioonid ning kultuurilised või

religioossed eripärad.

Kokkuvõtte.

Ühtne turg ei kujuta endast pelgalt ühte sammu teel täieliku majandus-

ja valuutaliiduni. Ta peab ühtlasi täitma liidu jaoks arku rolli ajal, mis

see valmistub kaheks uueks väljakutseks, millele tuleb vastata enne 2000.

aastat. Päevakorda tulevad sellised olulised küsimused nagu laialdased

insitutsionaalsed reformid, lepingu laiendamine hõlmamaks riigikaitse

valdkonda ja Euroopa Liidu demokraatlike struktuuride tugevdamine. Teine

väljakutse seisneb Euroopa Liidu uues laiendamises.

LISA

Jah ühtsele turule.

Enam kui pooled eurooplastest (54%) tunnevad end pärast Euroopa ühtse

turu kehtestamist 1.jaanuaaril 1993 olevat “väga/üsnagi lootusrikkad”.

Umbes 35% on “väga/küllaltki murelikud” ja 11%-l ei ole mingi seisukohta.

Kõige optimistlikumad on hollandlased (70% “väga/üsnagi lootusrikkad),

iirlased (69%), kreeklased (64%) ja taanlased (61%). Neile järgnevad

itaallased ja belglased (57%), portugallased (54%), hipaanlased ja britid

(53%), sakslased (51%) ja prantslased (47%).

Toodud arvud on saanud 12 liikmesriigis 1994.a. kevadel läbi viidud

avaliku arvamuse küsitlusel.

-----------------------

[pic]

ŠÅŹĖĄĢĄ

šåōåšąņū ĶĪĀĪŃŅČ šåōåšąņū
Čēģåķåķč˙
Ļšīųėą ģīäåšķčēąöč˙ äāčęźą, čēģåķåķčå äčēąéķą č ļåšååēä ķą ķīāūé įīėåå źą÷åńņāåķķūé ńåšāåš


šåōåšąņū Ń×ÅŅ×ČŹ šåōåšąņū

ĮĪĖÜŲĄß ĖÅĶČĶĆŠĄÄŃŹĄß ĮČĮĖČĪŅÅŹĄ
šåōåšąņū © 2010 šåōåšąņū